Feeds:
Postitused
Kommentaarid

:D

Meil laheb taitsa hasti/ Asjatame siin Gabrieliga kyll yhte siis teistmoodi. Enam me pole nii nutused kui nadal tagasi.

Halloween oli toesti raske aeg meil.  Yks Regina lemmik yritustest. Igal aastal ta teadis tapselt kes ta olla tahab, ja alti olid selleks kas Noidad voi printsessid.  Eelmisel aastal oli ta Tinker Bell, ( Peter Pan’ist) :)   Yks ilusamaid kostyyme mis tal kunagi olnud oli :) Ja tal on neid palju….

Sel aastal Me kaunistasime oma maja esise nagu surnuaija.  Oma maja uksele panin sildi CREMATORY… Ehks siis koht kus poletatakse inimesi/loomi jne.. Must huumor. Gabriel tahtis kindlasti saad LUIGIKS super Mariost, kuid kuna me ei leidnud oiget kostyymi, siis ta otsustas et tahab taaskord olla Mees uniformis– ehk siis tuletorjuja.

Kella kolme ajal laksime yle tee sobranna Xochitli juurde paevaga algust tegema, sooma jooma ja niisama istuma. Ja siis kuue paiku laksin tagasi koju, ning Gabriel laks siis ukse tagant uksetaha Trick Or Treatima. Meie tanaval  kaunistavad maja esiseid vaid yksikud inimesed, kuid kommi jagavad  peaaegu koik. Me tanaval on umbes  70 maja, ja tavaliselt 60 avavad laste jaoks uksed… Nii et Gabriel tuli koju taitsa ilusa kommisaagiga :) Tore ohtu oli. Armastan halloweeni ja seda “maagiat” mis sellega kaasas kaib :) .

Halloweenile jargnes 2ne november ehk siis Hingedepaev. Katsime Gabrieliga REgina jaoks laua, ning panime lauale ta lemmik snackid ja joogid , ning jatsime kyynal ooks vaasi polema. . Midagi uut.. Kurb oli, vaga kurb ..

 

NII, Kui ma eelmine kord kirjutasin, et sain lopuks USA kodanikuks, siis  nyyd sain oma ilusa SINISE elektroonilise passi ka katte :) Ja passi pilt on mul suure naeratusega tehtud…. irv.  Tegelikult taitsa uhke tunne on :)     Nagu ma kunagi mainisin, oleme nyyd taita ALL AMERICAN FAMILY, suur koer on vaid puudu.  Varsti teeme ka selle teo ara…  Gabriel lubas Jouluvanale kirja kirjutada et TEMA KOHE TAHAB vaga vaga koera ja ytles et treenib koera poti peale kaima, et siis ei pea tagahoovis kakat koristama …irv.. Tema ja ta kujutusvoimet…

Nick tuleb Teisipaeval koju.. Palju on raakida . Oigemini selgeks raakida. Midagi kusagil logiseb…

Midagi muud ka vahepeal:)

Kolisin  Nickiga USAsse 1998 aasta , esimesel Juunil. Ja jain.  ( Nick kolis 3 kuud varem kui meie ).

Olen kogu selle aja siin olnud Algul tavalise turisti viisaga, siis sellest viisast sai lopuks mingi legaalne INS number koos tooloaga, ja peale seda peale monda raskust saime ka oma Green Cardi katte. Ja nyyd  siis asjad nii kaugel et Olen Ameeriklane, PABERITE jargi.

Peale oma Mai synnipaeva saatsin paberid ara, siis kutsuti sormejalgi tegema ja 9/11/2009 oli mul siis see kurikuulus Intervjuu, millega sain ma vaga hasti hakkama :)   Yks lihtsamaid eksameid mu elus :)

JA . KUi intervjuu labitud, laksin koju ja ootasin. Ootasin kuni 28nda Oktoobrini.

28nda Oktoobri hommikul kusagil kella 10 ajal soitsin Sobranna ja Gabrieliga Pomonasse, ( LA county Fairgrounds, building number 4). Kohale joudsime palju varem, nagu mulle kombeks on saanud. KUid ma polnud  esimene. Umbes  100 inimest olid juba jarjekorras, ja rahvast saabus muudkui juurde. Gabriel ja Beth pidid lopuks teise ukse taha minema, kuhu saadeti koik kylalised. Kuna ma olin esimeste seas, sain kohe kolmandasse ritta istuma. Istusin mingi tunnikese seal . Yhel pool umbes 60 aastane Aasia mees, ja teisel pool 40 aastane Mehhiklanna. Toolid olid  ebamugavad ja vaikesed. aga noh, kannatame ara.

LOPUKS siis , kusagil yhe ajal loodi selle advokaadi vasaraga 3 korda lauale, ja   tseremoonia vois alata.

15 minutit juttu, vandeid,  videoid ja siis saalist valja ning meile anti katte “Certificates”. Tana hakkan siis passi taotlema. Lahen Costcosse, teen passi pildid, siis postkontorisse USA passi taotlust sisse andma..

Eesti passi minu kaest ara ei voetud.. ( NICKI voeti hiina pass ara). Mis tahendab seda, et tulevikus  on taitsa lootust selleks et EESTI ja USA vahel   solmitakse dual Citizenship leping.. Eks nais.:)

Nyyd oleme jah se peaaegu ALL AMERICAN FAMILY… Koer on vaid puudu…

Regina surmast on moodas kuu.  Aeg on lainud tegelikult vaga kiiresti. Voibolla ka selleparast, et me oleme alati midagi teinud. KUigi paevad tunduvad PIKEMAD, ja vahel istun DIIVANIL kaed ryppes, et NO MIS MA SIIS nyyd tegema hakkan, pole aega.

Koristan, opetan Gabriel, kooli, koju, tuttavatega jalutamas, jousaalid, ohtusoogid, hommikusoogid, rohkem koristamist, pesu pesemised, porandate kyyrimised.. REgina asjade sorteerimised ( mis votab alati igaviku, kuna iga asi on omamoodi special), KUID olen otsustanud vaga paljud asjad ara anda, voi siis poletada. ( Omad pohjused).

Gabriel Igatseb Reginat meist vist koige rohkem. Ikka veel, ei suuda ta magama jaada ilma et arutleb selle yle KUIDAS REginal ikka minna voib, ja kas ta ikka naeb kui me tema asjadega mangime, ja  kas ikka on voimalik et Me Reginat taaskord tulevikus yles leiame, kuna gazillion inimest sureb arvatavasti selle aja jooksul ara, ja kuidas on ikka nii ja naa.. JA ma siis vastan nii ja naa. ..IMG_1231

Iga paev  on meie saatjateks pisarad. Mitte kyll paevad labi, kuid kui tuleb Reginast  jutuks, voi naeme poes midagi, VOI kui keegi tuttavatest on vaga heasydamlik ja hooliv ja kasutab just neid oigeid sonu, siis  pisarad on kerged tulema..KUid  vahetevahel on ikka nii et– MONI tuleb juurde  ja yhtleb, oi kui kahju, ja nii edasi, ja mul on “SONADEST” taiesti ykskoikne tunne.  See emotsionaalne  balants on kuidagi  hairitud, kuid ma saan oma paevas taitsa hakkama:)

SUured tanud koikidele sobrannadele  ja sopradele  kes on mind nouks votnud kuulata.  JA POLE nou andnud mida teha, sest sellisel juhul void SUUNATA kedagi kuhugile suunas- et, kuule, mul on selline tuttav, kes teab midagi blahblahblah, ja kui sa kunagi  arvad et sul voib tema abi vaja minna, siis  palun helista mulle..

Ja tanud neile kes on mind endaga “oue” kutsunud. Kui aus olla, pole mul tahtmist tympsu sees istuda, ( ja enne olin paras Clubitaja…),  Oleksin hea meelega taielik coutch potato koos sobrannadega, ja ryypaks veini  kaminatule  ning sobiva muusika saatel, ning arutaks teemadel– KUI MINA VEEL NOOR OLIN …

JAh. Igatseme REgina jarele.  Autosoidul vaatan tihti tahavaatepeeglisse ja   kujutan teda seal istumas ning muusika rytmis liigutamas, voi oma DS’i voi minu iPhone’i mangimas..   Flashbakcs…

Samuti tunnen kergendust peale seda kui olen ta fotosid paar tundi vaadanud ja motisklenud iga foto juures  mis me just sel ajal tegime ja miks me arvasime et nyyd oli vaja pilti teha…

Palju on veel segaseid tundeid, kuid palju on ka selle aja jooksul selgeks saanud.   Tean et minus on palju joudu ja energiat tegeleda asjadega mis mulle/meie perele huvi pakuvad. Tean et leian taas aega oma soprade ja sobrannade jaoks, ning tean ka seda, et I TAKE NO SHIT from no one…. Karm…

My name is Kathy Bell. Although I live with my family only about an hour away from here in San Diego, the first time I met Regina Tan was in November 2004, in Memphis, Tennessee at St. Jude Children’s Research Hospital.

Five years old at the time, Regina was sitting on a blue sofa in the Target House apartment she shared with her mom Diana and her aunt Sija. She sat coloring, so beautiful, all forehead and eyes, her head smooth and unblemished except for the curved question-mark-shaped scar above her left ear.

My ten-year old son Steven was with me. He took off his baseball cap and showed Regina his own head, covered with a baby-soft layer of newly re-grown hair, except for the bald spot exposing the question mark above his own right ear, Steven’s scar a mirror image of Regina’s.

Regina and Steven were diagnosed with the same rare brain cancer, eight months apart. Regina was recovering from her second stem cell transplant, and Steven was in Memphis for his six month post-treatment checkup.

Discovering that your child has a life-threatening disease is like being dropped along with your child into the midst of a tidal wave, your child can’t swim and the waters are so rough that no matter how strong a swimmer you are, it will never be enough for the maelstrom you find yourself in.

It was in the midst of such turmoil that I was introduced to Regina’s parents Diana and Nick, a few days after emergency surgery to remove the malignant tumor found in Regina’s brain. We had just returned from eight months in Memphis with Steven after aggressive treatment to save his life. After considering their options, Nick and Diana decided to take Regina to Memphis for the same treatment that Steven had just completed.

There is a saying at St. Jude, you arrive with one sick child and you go home with thirty five. It is impossible not to come to love those little bald heads as they battle the devastating diseases they’ve been dealt.

And so we fell in love with Regina. We “adopted” the Tans and we followed Regina from afar, through radiation and four cycles of high-dose chemotherapy, along the same paths that Steven had traveled eight months before. We prayed for smooth sailing and a successful outcome. We prayed for her return to a disease-free childhood.

Regina has been living with cancer and the shadow of cancer for over five years, more than half of her life. Still, cancer was most definitely not what Regina was about and not what I am here to talk about.

So, what was Regina about?

Regina was about birthdays. On the day that Regina turned five, she was in the hospital in Memphis getting her very first dose of chemotherapy. Her sixth birthday was spent in more pleasant surroundings at Disney World in Florida, and when she got home she had a second party with her friends at Chili’s Restaurant. On her seventh birthday, she had a Disney princess party at her house. On her eighth birthday, Regina was at Ronald McDonald House recovering from chemotherapy, but there was cake and when her blood counts recovered, she had a proper celebration with her friends at home. When Regina was nine, her princess party was wedged between cycles of chemotherapy. And Regina’s most recent birthday could only be described as a miracle, it is so clear that she wanted to spend her tenth birthday here with her family, and so she did.

Regina was about traveling. She went to Disney World in Florida courtesy of Make-A-Wish. She went to China and twice to Estonia. She went to Big Bear and Palm Springs and San Francisco.

Regina was about fun activities close to home, Disneyland and Legoland and Sea World and Build-A-Bear and the American Girl Store.

Regina was about Hollywood and show business, backstage passes and meeting celebrities, Hanna Montana and Britney Spears and Miranda Cosgrove and the American Idol contenders. Regina appeared on the big screen in the movie My Sister’s Keeper, and received her first pay check.

Regina was about fun with her friends, even though her illness kept her out of school and away for extended periods of time. Sleepovers and swimming and dress-up parties occupied her time when her health permitted. While Regina was in Memphis she looked forward to returning home and having a sleepover with her best friend Heather. Heather waited a year to start kindergarten while Regina was in Memphis so they could start together when Regina came home.

Regina was about fashion and dressing up in fancy gowns and one of her goals was to be a model. Her clothes expressed her own unique tastes and individuality, princess dresses and elegant gowns put together from whatever she could find. She wore Hanna Montana and Hello Kitty and Sleeping Beauty and Tinkerbell and anything fashionable, feminine and frilly. She had certain favorite items, the pink crocheted cap she started wearing in Memphis that finally wore out and Diana crocheted her another, the pink Sleeping Beauty poncho that I once mistakenly called a cape, the pink Disney princess dress with the cap sleeves and bow and the rows of tulle and glitter.

One of my favorite images of Regina was on her first day of kindergarten. She rocked her first day at school in a plaid skirt with matching shirt and purse, pink tights with white polka dots and appliquéd ladybug, purple Minnie Mouse sunglasses, pink Disney princess rolling backpack and the pink crochet cap, and an I’m-ready-to-take-on-the-world smile.

Regina was about fighting for the simple privilege of being alive. Hidden beneath her petite frame and feminine attire was the heart of a warrior. When she relapsed with over forty new tumors in her brain, the doctors gave her two months but she took twenty seven. Even as her treatments were failing and her tumors were growing, she continued to set goals, she wanted to grow up to be a teenager, she wanted to be a fashion model, she wanted to be a chef and cook meals for Diana.

Eleanor Roosevelt once said, “We gain strength, and courage, and confidence by each experience in which we really stop to look fear in the face. We must do that which we think we cannot.”

Regina is a heroine. And even though they don’t believe it, so are her parents Diana and Nick, for the way they have looked fear in the face and done the thing that every parent believes they cannot, loving their child from the womb all the way up to heaven.

My family and I prayed and hoped and visualized a different ending to Regina’s story and along with all of you who loved her, our hearts are broken.

I have no magic words of comfort to offer, only admiration and gratitude and love and faith that the memory of Regina along with the help of all the friends in your lives who love you too, it will somehow be enough to help you face the journey that now lies ahead.

From the bottom of our hearts to the tips of the stars, we love you, Regina Melody Tan. Good night, sweet princess, may flights of angels sing thee to thy rest.

With love,
Kathleen

It was a beautiful morning, the 20th of September, 2009. We opened up the curtains. We could see the winding roads on the hills in the distance. The sky was blue dotted with white clouds. We could even hear birds chirping. My wife said to me, “What a beautiful morning. I love the autumn smell. The air is so crisp and fresh.” Out of the blue, my son, Gabriel wanted to take a family photo. I have to tell you something here. My wife loves taking pictures. She blew up quite a few computer hard drives by storing too many photos. On the other hand, my son, as handsome as he is, really does not like his pictures taken. We usually have to bribe him to take pictures with us by promising him more game time or outrageous cash. But that morning, Gabriel wanted to take a family picture. So we lay down by Regina’s side and took the picture. She had not been eating for 13 straight days. Five minutes after we took a couple of pictures, we heard her having a couple of short breathings. Then she left us. She left us on the second day after her 10th birthday. Peacefully without pain. She left us knowing that we just took the last family picture. She was forever 10.
Regina Melody Tan was born on the 19th of September, 1999 in Red Bank, NJ. I remember the first time when I held her in my arms. She opened her eyes and moved her lips as if she were calling me daddy. At that moment, I grew out of boyhood into fatherhood. I made the promise to love her and to protect her forever.
She was a beautiful and smart girl. Watching her growing was a joy. I know, most fathers think that their daughters are the most beautiful and smartest girls in the whole world. I
do not disagree. Here I just want to tell you the story of her. How she fought her battle against cancer. How she became my role model.
In May 2004, she was diagnosed with malignant brain tumor. After the surgery, as soon as she opened her eyes, she told me, “Daddy, I want to become a doctor. I will not poke kids. Poking is no fun.” It made me cry and laugh. The brain surgery was just a poke to her. I cannot even look at the needle every time when I get a poke.
Right after the surgery, she got strong chemo and radiation therapies in St. Jude Children’s Hospital in Memphis. Then again in June 2007, she had her relapse. At that time, most doctors told us to give up. But we did not give up. Thanks to her mom’s determination, we found Dr. Dhall of Children’s Hospital of Los Angles. Regina had strong chemo again after surgery. She miraculously lived. In September 2008, she had another relapse. She then had another two surgeries and gamma knife radiation. As her surgeon Dr. Loudon put it, she was a trouper. She was baked, she was grilled. Yet, she was still here smiling just like a normal kid. That was amazing.
You all must wonder how the past five years were alike. That was her story.
Thanks to my wife’s love and care and the support of our friends, extended family members and even strangers, she lived a normal and happy life even for the past five years. Yes, HAPPY life. I remember when she had her first treatment, she was conscientious about her look. She would put on a hat to cover her scar when we went out. She would put on a bandanna to cover her bald head. Yet, she grew to accept her new look also thanks to her many friends and schoolmates. They never excluded her

because of her look. She was surrounded by those wonderful kids. She attended school even during her chemo sessions at CHLA as soon as her white cell counts bounced back. She seldom complained pain. She enjoyed living very much, not lying in bed complaining about suffering.
While she was losing her capability to walk, she would climb and slide the stairs by herself. One night when I came home from a business trip, I carried her upstairs to sleep. She told me, “Daddy, you do not have to wake up early tomorrow to carry me downstairs. I can slide down the stairs.” Hearing her saying that and seeing her losing her mobility made my cry. She was happy, no complaint. She accepted things without whining and found joy in doing things while she could. Even towards her final days, she told us again and again that she was happy and content with us by her side. She was THAT happy. As a matter fact, for her final two weeks, she never complained pain and she never cried. We did not see a single teardrop in her eyes. Her mom had to ask her whether she needed morphine and most of the time she even said no.
She was daddy’s girl as evident by hair style. She taught me how to play Barbie and how to play princess tea party. She would proudly tell everybody, my daddy was the best Barbie player ever. We would dress up Barbie and Ken, pretending they would get married and have many kids. She would cook so many different dishes.
Talking about cooking, it was her dream to become a baker and chef. She baked cookies. She made sandwich for her mother on Mother’s Day. Of course she put too much onion in it. She thought daddy said that onion was healthy, the more the better (Sorry, Diana).
She loved to make salad for daddy. She would cut different vegis into small pieces. It was not an easy task for a small kid. Consider this. At later times, she was losing her mobility of her right hand, she could not even use her right hand to color. Yet, she managed to make salad for daddy because daddy just came home from a business trip. Every cut took a lot of time, a lot of concentration and a lot of strength. She wanted daddy to know how much she missed daddy and how much she loved daddy.
She was also such a caring kid. She loved to take care of everybody. You know, taking care of a cancer kid is never an easy task. You woke up in the night and sometimes you barely got any sleep. It was my wife who took the lion’s share of taking care of her. One afternoon, my wife was totally worn out. She fell into sleep on the sofa. Regina just had a doctor visit and had her chemo. When she saw her mom fell into sleep, she took her own blanket off, limped from her sofa to her mom’s, and covered her mom. I noticed that she was shivering. I asked her, “Are you cold?” She said, “I am O.K. But mom is sleeping. I do not want her to catch cold.” I could not help but crying. She was such a caring person. She loved everybody. Every time when I took her out to the mall, when she had her own money for shopping, she always remembered to buy something for his little brother. She was a great big sister to Gabriel.
You might wonder how we managed to live with her cancer. It was simple. Because she was a happy regular kid, always waiting for that sleepover with her best friends, planning for her next birthday, writing Christmas wish list in the summer, and dreaming of growing up. She was really easy to be content. She did not complain. Gabriel and I
could make silly faces to make her giggle, even when she was totally bedridden. She had fun in her short life. She brought happiness in our lives. She brought happiness to many people’s lives in her path. And she taught us the most valuable lesson in life. She had the courage to fight while she could; she had the serenity to accept what she could not; and she had the wisdom to know the difference. And she lived a full and happy life.
Now she is no longer with us. But she will always be in our hearts. May you rest in peace. Let us pray that we all have the courage to change things that we can; the serenity to accept things we cannot; and the wisdom to know the difference. You, my baby girl, were my role model, are my role model, and will always be. I love you forever, ever and ever.

Aeg moodub kuidagi vaga vaga kiiresti.   Pole harjunud sellise kiirusega.  Alles oli 20 september ja nyyd juba 6 oktoober.  Igatseme ja leiname koik omamoodi, omal ajal, oma kiirusega ja omade motetega. Meil koigil on need  imelikud norkuse hetked erinevatel aegadel. Nickil kui ta telekast naeb mingit regina lemmik manguasjareklaami, minul kui ma meie lemmikpoodidest mooda jalutan voi hommikuti ylesargates markan.. DANG, ma pole harjunud selliste rahulike hommikutega..

Selle “lyhikese” aja jooksul oleme kokku puutnud paljude inimestega ja paljud on jaganud oma kurbust meiega. Kirjad, emailid, kallistused, lihtsad noogutused.  Millegi parast arvatakse ysna tihti et leinavad inimesed ei kuule sosistusi voi ei nae napuga naitamisi. KUID me naeme ja kuuleme. meie meeled on nyyd veel erksamad,.. Naeme kuuleme ja tunneme koike paremini, tugevamalt, valusamalt.

Ma tean et KOIK motlevad head kui meile midagi ytlevad ja kaasa tunnevad. KUID, kuid , alati on kuid. Kui kuuled paeva jooksul liiga palju neid “valesid” kaasatundmis avaldusi,  ei suuda ma enam positiivselt naeratada ja oelda… TOESTI VOi, REGINA On nyyd jumala “syles” paremat elu elamas, REALLY?

TOesti voi,  MIs on siis see pohjus, selgitage mulle kohe nyyd…???

ja mu lemmik. MA SAAN SUST ARU.. Alright? ytle siis mulle kuidas on MINUL oige leinata ja kuidas ma siis tegelikult ennast tunnen?

Seda rida voiks jatkata  . Kuid tunnen kuidas monel lugejal karvad kuklas pysti vihas tousevad ja nad omapai motlevad- What a ungrateful bitch….

EI ole. Olen inimene tunnetega inimene, kes on aeg ajalt ka teiste tundeid riivanud. Ja olen kindel teen seda ka tulevikus.  Kuid me koik leiname omamoodi.  :) Ara yrita mulle oelda et see  mis ma tunnen on vale ja ma ei peaks sellest raakima.  MA JUST PEAKSIN SELLEST KOIGEST RAAKIMA. Kui te ei soovi edaspidi mu “segaseid” ennast avastavaid bloge lugeda, te ei pea tagasi tulema :)

Ma tahan taaskord ennast avastada. Tahaks oma eluroomu tagasi saada ja naeratada ennast syydi tundmata.

Voibolla ma lahengi kunagi kooli. KUID nyyd pole oige aeg.

Hetkel on Nick taas Aasias tool. Gabriel ja MIna oleme siis enamvahem kahekesi. Hoopis teine  elu on hetkel. Poiste asjad, poiste mangud, poiste see ja too.  Ausalt.. pole koige hullem, kuid tunnen puudust Tydrukute  mangudest, filmidest, tunnetest , itsitamistest..

Tunnen puudust Regina kallistustest.. Ja seda ka Gabriel. Ohtuti nutab ta ysna tihti patja ja ytleb et Igatseb Regina jargi.:(  Hakkasime koos Regian vanu asju poletama, kuna see pakub gabrielile mingit rahuldust. ( vanad markmikud millest ma regina pildid valja loikasin ja albumitesse panin, etc). Gabriel joonistab ise Reginale naljakaid pilte , ja siis poletame neid koos.  Igal ohtul vaatab Gabriel aknast valja kuu ja tahtede poole ja tunneb huvi millisel tahel on Regina tana oosel.. Kuid yhes on Gabriel vaga pettunud. TA ON  vaheke pahane et mina ja Nick temast vanemad oleme…. ta on kindel et me sureme HASTI KIIRESTI ARA ja saame Reginat enne teda naha..

28 September.

28s september oli ilus paev. Omamoodi ilus. Tais segaseid tundeid, sonu millest oli raske aru saada, nouandeid mis ei kolanud kuidagi loogiliselt. KUID , see oli paev mis ei lahe mul kunagi meelest. Esmaspaeval, 28ndal Septembril  oli Regina “arasaatmine”. Voi nagu siin viimasel ajal on trendikas kutsuda- Celebration of Life.

Esmaspaeva hommikul  kiirustasin Saddleback Kirikusse fotosid ja REgina asju ara viima. Telk number 2  ootas meid avatud ustega.  Peale seda kiirustasin tagasi koju et Kypsetada kaneelirullikesi ja Regina lemmik kaneeli  suhkru rullikesi..

Kuna mul oli koik juba varakult ette ara planeeritud, siis Regina surma jargne nadal oli vaga sujuv.  Mu Kallis Party Planner Risa   On minu jaoks maailma andekam inimene. Ykskoik mis ta ka ei tee, koik on PERFECT. See kord vottis ta enda peale Matuseprogrammid, Regina fotoga margid ja kirikutelgi kaunistamise.  Palju tood yhele naisele, kuid ta sai koigega hakkama. Muidugi ei teinud ta seda tasuta.  KUid kuna me oleme sobrannad olnud aastaid ( oigemini 3 aastat ), sain temalt vaga toreda ale.   Samuti kypsetasid Regina sobrannade emmed ja sobrannad kypsiseid, ja  muid Regina lemmik maiustusi :) :):):) .

Kui me kella kahe ajal kirikusse joudsime ( laksime tund varem et kindlad olla et koik on nii nagu me tahame ), olid  koik asjad tapselt nii nagu me tahtsime. Koige suurem shokk oli tegelikult O’COnnor Mortuary ( matusebyroo) auto seal… REgina armas roosa kirst oli just autost valja tommatud ja nad olid teda valmis kiriku telki  viima..  Hingasin mitu korda sygavalt sisse ja  valja…

Umbes 2. 45 ytlesin et ok, hakkame siis asjadega pihta, sest esimesed inimesed olid juba kohal.  Lasin O’connor Meestel Regina armsa roosa kirstu avada ja CELEBRATION algas.    Pean ara mainima , et  Regina nagi vaga  , vaga, vaga ,  vaga hea valja.  Mul oli vaga raske teda vaadates uskuda, et ta pole enam meie keskel. Ta nagi valja nagu ta magaks vaga rahulikku und. Tapselt sellist nagu ta oli teinud viimased paevad …

Avatud kirstu tseremoonia jaoks panin eelnevalt kokku 20 minutise fotoshow muusikaga, mis   kordas ennast iga 20ne minuti tagant ( duh). Regina fotod synnist kuni Surmani.. SObrannadega, tuttavatega,  meiega..jne.

Kell 4.05   andsin O’Connor Meestele marku, et on aeg kirst kinni panna ja alustada siis ametliku osaga. Meie jaoks oli see viimane kord Reginat naha. VAGA raske hetk .   Saan aru miks moned “psyhhid”, oma kallimaid peale surma kylmkappi topivad ja  neid eal aastaid hoiavad enne kui politsei selle”kuriteo” avastab….. Pisarad, pisarad, pisarad…

Vaatasin kiirelt kiriku telgis ringi.  Koht mahutab kusagil 580 inimest  ( toolid),.. Peaaegu  koik toolid olid taidetud.. vaga hea ja soe tunne  oli et nii palju inimesi tuli Reginat austama ja temaga hyvasti jatma..

Kava panin ma ka juba varakult kokku. Teadsin juba ammu mis ma tahan ja kuidas ma tahan. Meie Pastor Samuel Lewis pidi kahjuks pere  probleemide tottu Californiast Tenneseesse soitma, ja me olime selle yle vaga kurvad, KUID ta motles pingsalt selle yle , keda ta tahtis ennast  asendama.  Ta viis meid kokku yhe teise Saddleback kiriku Pastori Pat  Giraldiniga.   Vaga Hip ja  positiivne pastor. Vaga hea energiaga.

Programm oli vaga sujuv. Pastor Pat  alustas palvetusega. Peale seda  laulis Rebekah  kaks laulu – Amazing Grace ja You Rise me UP.

Peale laule Raakis mu kallis SObranna Xochitl  Reginast . MEie ja tema lapsed on sobrannad/sobrad olnud  8 aastat…

Regina Sobranna Heatheri kone luges ette nende pere tuttav TYra.

Kathy Bell pidas vaga inforikka ja sydamliku kone.. KUID mulle koige olulisema kone pidas Dr. Loudon.   Ta on REginat opereerinud 4 korda ja Kiiritanud korra.  Tanu temale pidas REgina vastu 5 aastat…  Ta oleks meid suutnud veel aidata, kuid seekord juba vaga jubedate tagajargedega… :(

JA siis.. Ja siis luges Pastor Pat  Nicki Kirja Reginast..  Kui ma kunagi koik koned tuttavatelt ka katte saan, siis  trykin need siia ara ka.  Inglise keeles kahjuks.

Peale Nicki kirja  konetpidas Pastor Pat veel yhe kone  ja palve , ning sisi oli programmi ametlik osa labi. Sujundusime valja Tuvide ohku laskimise tseremooniale ( dove release)…   Kirjutaks koigest sygavamalt, kuid olen niii , niii vasinud. Koigest. Emotsionaalselt vasinud, fyysilisetl vasinud.

Kuid minu jaoks vaga emotsionaalne kuid samas Rahu hetk saabus siis kui mu armsad Eestlannad laulsid laulu – Uinu vaikselt  mu lind, ma valvan ju sind…. Maletan et paar aastat tagasi mainisin yhele oma heale tuttavale  , et KUI Regina sureb, tahan et see laul kolaks ta matustel eesti keeles.  Leila meenutas seda mulle, ja   aitas kokku ajada Eesti laululinnud.

LAUL kolas imeilusalt.  Ma laulsin seda laulu Reginale igal ohtul enne magamaminekut, ja Regina teadis selle laulu sonu eesti keeles, ning vahetevahel laulis ta minuga seda kaasa…. (()))

Eile oli Regina tuhastamine.. Taaskord vaga emotsionaalne paev. Tana ( kolmapaeval) , saime  lopuks ka REgina tuha katte ja toime ta koju, ning jatame ta koju.  :)

Ma tahan tanada koiki  tulijaid, olijaid, kaasamotlejaid,  nouandjaid, vihkajaid, armastajaid.. Tahan tanada et olete olemas olnud ja  aidanud mul areneda , kohaneda… Elada , ning armastada…

Me igatseme Reginat vaga vaga vaga  vaga taga.  Ei lahe mooda hetkegi kui me temast ei motle.  Vaga raske on. Kuid ma tean et me saame hakkama…

Ma pole harjunud “>harjunud harjunud “>harjunud “>selle rutiiniga mis mul hetkel on. Ma pole harjunud kaed rypes istuma ja mitte midagi tegema, ma pole harjunud  selle vaikusega mis on hetkel meie majas. Ma pole harjunud Reginale mitte rohtu andma,  voi teda iga laupaev vannitama .  Ma pole harjunud sellise igatsusega… Ja ma arvan et ma ei harju sellega mitte kunagi…

Ood on oudsad. Arkan ikka veel  iga paari tunni tagant  et Reginat kontrollida. ..  Majast valjasoites on esimene mote.. HUVITAV millal… ja siis tuleb meelde, et NICK mulle enam Regina parast ei Helista.. Pole autost suutnud veel REgina istet eemaldada… Ka tema kingad  on koik veel meil eesukse ees…..

Igatseme, ,koik igatseme omamoodi .. Gabriel hommikuti kiiktoolis istudes, Nick ohtuti kui aega motlemiseks on ja mina paevad labi,  sest  olin 5 aastat  ta hooldaja… JA nyyd…Ma ei oska oma ajaga midagi peale hakata. ….

Esmaspaeval on Regina elu tahistamine.. “Celebration of REginas life”…kava…

3pm-4pmOpen Casket Viewing  With Slideshow( Reginas photos with Music from age 1 day to 10 years), Reginas Favorite  sweet treats and Coffee will be served.

3pm-5pm

Pastor Pat Giraldin- Opening Prayer.

Rebekah- Amazing grace

You Lift Me up.

Friends ( Xochitl Arribas, Heather Andrini, Kathy bell, Dr William Loudon)

Slideshow 7 minutes.

Closing speach- Pastor Pat.

Dove Release.

Sellised paar tundi siis. MEIL pole matuselauda planeeritud, kuna tuleb kusagil 600 inimest ., Selleparast Palusin tuttavatel tuua REGINA LEMMIK maiustused ( ei tohi poest olla, peavad olema tapselt REGINA lemmikud), kui avastame pahklitega midagi, laheb see kohe prygikasti…. Kuna REginal olid tugevad pahklite allergiat ( umbes 15 erineva pahkli vastu), siis austusest Regina vastu palusin koikidel pahklivabu asju tuua.

Teisipaeva Hommikul on kell 8.30 Regina tuhastamine. Lahen ise O’connor Matuse byroosse hangima samal  ajal ja tahan teda peale tuhastamist kohe koju tuua. Me hoiame tema tuha kodus, ilusas urnis , kusagil Riiuli peal. Me pole teda veel valmis mingisse surnuaeda viima. Kui aeg oige, kyll me ka selle siis ara teeme.

Peale seda   aga peame  hakkama piha uue peatykiga meie elus…  Oigemini  see uus peatykk on juba alanud, kuid varsti algab toeline vaikus…. vaikus…. hetkel on kyll koik ymberringi ja tahavad aidata ja yada “>yada “>yada “>yada yada yada…. Kuid olen kindel et peale esmaspava on koik kadunud…

Minult on ka kysitud .. KUIDAS saadakse mind/ meid aidata… Minu vastus on olnud– Don’t  over do it .. Yhesonaga, arge olge LIIGA pushy, or mushy or touchy…  Ytlen ausalt, tean tapselt  et eesolevad kuud tulevad rasked. Arvatavasti  puhken nutma siis kui koik naeravad, voi ei naera naljade yle kui koik arvavad et nali on naermist vaart, voi naeran kaasa isegi siis kui ei tunne et  tahan naerda..

Ma ei tea, ma ei kujuta ette mis toimuma hakkab..

Gabriel- Ta on ylimalt tubli. Ta vahemalt raagib meiega ja kysib kysimusi inglite ja surma ja elu peale surma kohta. Ja me vastame talle nii ausalt kui voimalik… Kuid siis tuleb gabriel koolistu koju ja ytleb meile.. MOMMY do you know that GOD IS ALL MIGHTY, and he is THE SMARTEST GUY ever…  Ma vaatan Gabrielile otsa ja ytlen.  “Vabanda, kuid siin majas on sinu EMME ja ISSI koige targemad inimesed, ja sa pead neid kuuulama”,,, ja siis gabriel ytleb. BUT MY FRIENDS.. UGH… LAPSED>…

Nick- Ta  raagib   minuga koigest, KUID ta eelistab Rahvaga mitte sel teemal raakida kuna keegi ei saaks meie probleemidest niikuinii aru, Igal perel on omad moodused kuidas asjadega toime tulla. Iga inimene tugineb erinevatele asjadele.. Moni jumalale, moni , kuradile, moni millelegi muule.. Meie toetume faktidele ja  ei kysi miks..  Teame mis toimus on ebaoiglane, kuid kysida Miks on lihtsalt rumal.   Koiges halvas on midagi head… IMG_5856

Uus paev…

http://obit.oconnormortuary.com/obitdisplay.html?id=708509&listing=Current007

Pyhapaev oli vaga vaga vaga raske paev. Pyhapaeva varahommikul ma teadsin et midag on juhtuma hakkamas. Regina hakkas oosel kella 2 ajal raskemalt hingama ja sygaval kopsus oli korinat kuulda… Andsin talle valuvaigisteid, ja  tal hakkas vaheke parem.

Kella 8 ajal hommikul aga laks asi hullemaks. Avasin Regina silmad ja vaatasin mis toimumas…. Pilk polnud ilus… AJu oli ta juba narkoosi alla pannud, ja tema ilus pruun silm oli muutnud varvi mustemast mustemaks (DIaleted pupils). Helistasin Hospice , lootes et  ytlevad et KYLL KOIK SAAB KORDA>.. kuid .. Oe asemel helistas mulle tagasi hospice director ja ytles , et ta on meie poole teel. ….

9.10 tahtis Gabriel meie Pere pilte teha. ESIMEST KORDA  NOUDIS GABRIEL MIDAGI. Ta sattis kaamera peegli peale, vajutas timeri peale, ja jooksis kiiresti pildidle.. Pilt tehtud, jooksis ta    kiiresti fotoka jargi ja tagasi voodisse… SEl ajal kui me Gabrieli kiitsime, olime me koik ilusasti Regina ymber, Nick Regina parema kae pool, mina ja Gabriel vasemal.  Hoidsime fotokast kinni ja … korraga kuulsime imeliselt kiireid hingetombeid. NAGU liblikas oleks tiibu lehvitanud.. umbes 6 imepisikest valjahinget ja siis yks sygav sissehingamine…  Me isegi ei pooranud  sellele suuremat tahelepanu.. Kuid siis  regina pooras oma pea paremalt vasakule ja jai avatud silmadega mulle otsa vaatama… Me vaatasime Nickiga yksteisele otsa,  ma surusin oma pea vastu regina rinda  ja sain kinnitust  sellele et vaike syda oli lakanud loomast… Pisaratel polnud loppu.  Vajutasin Regina silmad kinni,  ornalt vajutasin ka ta huuled kokku, ning  hetkeks nagin Regina lodvestuvas naos rahu….

Tean miks REgina valis selle hetke…  Muidugi kangelasena ootas ta ara oma synnipaeva- FOREVER 10.  KUid… KUid ta nagi, et Nick, Gabriel ja mina  oleme veel olemas ja me suudame oma eluga ilusasti edasi minna. Ta teadis sel hetkel et  ta suutis meid taas kokku viia, ja  oli meie onne kuuldes ning nahes onnelik ning just LET GO…. Ta ootas seda PERFECT HETKE>….  Ja kui ma motlen tagasi  selle viimase paari nadala peale, ega perfektsemat hetke poleks olnud ka….

Hospice joudis 5 minutit hiljem, sobrannad samuti.. Me pesime teda,  panime talle  ta lemmiks oosargi selga ja veetsime temaga ilusa hommikupooliku. . Ta jai meiega kella 9sast kuni kella 1ni parastlounal.

Koige raskem hetk oli siis kui matusetalitajad tulid “minivaniga”  Reginale jargi….    Regina rind sydamekohal oli veel ikka soe.. Kogu ylejaanud keha aga jaakylm..

Kui Regina viidi  “resorty”,  ei suutnud ma maha rahuneda. . HAKKASIN koristama nagu segane… Ma tundsin et Midagi hairib, kusagil on midagi “musta”, …  poole kyyrimise ajal sobranna helistas ja kysis  mis ma teen.. Ytlesin et koristan..  minuti jooksul oli ta mu majas ja hakkas kooki kyyrima… Koristasime ja nutsime ja kui paari tunni parast koik korras oli istusime diivanile ja valasime endale yhe korraliku  Viinakokteili…  Ja nutsime veel… ja veel ja veel….

Esmaspav moodus mul samuti planeerimise all. Hommikul helistasin Saddleback Kirikusse, Lake Forestis.  Tegin nendega plaanid.  Yhesonaga 80% asjadest on aetud….

Peale  kiriku  600 kohalise Telgi reserveerimist, laksime Nickiga jousaali.. MEIE ESIMENE KOHTING YLE PAARI AASTA :) ja kui jousaalis piisavalt vesistatud oli aeg minna Matusetalituse byroosse MAKSE MAKSMA.   ONNEKS, ONNEKS, oleme saanud paarilt abistavalt firmalt  vaheke raha et aidata, ning samuti andsin teada obituaris et Lillede asemel palun annetage raha Talbert foundationi REgina Fondi…. Lilled surevad paari paeva parast… Rahaga aga saame anda Reginale teda vaariva  CELEBRATION OF LIFE    .

Yhesonaga Koik info mis te Regina matuste kohta teada tahate on O’connor  Mortuary lehekyljel.  Lisasime sinna ka Obituary, voi siis surmakuulutuse. Seal on ka juhendid kus miskit toimub ja millal.  Samuti… Tean et on inimesi kes helistavad ja kysivad kuidas aidata. KUI tahate aidata, siis ainus soov on see, kui toote mingi soogiaine endaga. PALUN peab olema PAHKLIVABA- ei maapahkleid, pekaane, kreeka, kookos voi mandleid. Regina oli vaga tugevate allergiatega, ja kui ma avastan et mingi maiustus on kas voi vaikesegi pahkliga tehtud, siis laheb see kohe prygikasti.. SAMUTI ei tohi olla poest ostetud maiustusi voi snacke…. Aitah :)

Planeerimist on veel palju, palju palju…  KUID tahan olla sada % asjadega kursis, sest tean Reginat koige paremini.  Paljud inimesed on  kysinud et kas nad saavad midagi RAAKIDA matustel. Olen paljudele EI oelnud, kuna  nad kyll teavad Reginat minu blogi kaudu, kuid  Reginal polnud nendega lahedast sidet…

Anyway… Ka tanane paev on olnud segane. Hommikul REgina kooli direktor   teatas lipu tseremoonial   vaga viisakalt ja noudis minute of SIlence Regina auks…  ja , siis jooksis terve rodu inimesi mulle kalli kalli andma… ( viin Gabrieli hommikuti kooli).

Tean et see eesolev aasta tuleb raske aasta. Pyhad on ees… halloween, tanupyhad, joulud,,, uusaasta,. korvitsate  kaunistamine, joulukuusele ehete panemine…  Regina lemmik tegevused on igas pyhas sees…  Olen paar korda ka toidupoes nutma hakanud kui tavaline HOW ARE YOU  on kysitud… u REally wanna know?? huh?

Gabriel on tubli. Ta on ka nutnud ja oelnud kuidas ta igatseb REgina jargi….   Ta tahab teada vaimudest  ja hingedest ja elust kusagil mujal… Ja raagime talle nii palju kui me teame. :)

Igatseme, armastame, nutame.. Tunded on segased.. Kuid  ma ei tunne et kaime udus…  TUNNEN et regina on kusagil lahedal. Voimas tunne on ….

http://obit.oconnormortuary.com/obitdisplay.html?id=708509&listing=Current

007

2 minutit peale selle foto tegemist vottis Regina oma viimase hingetombe ja on  lopuks valuvaba.

Kurbusega pean teile teatama et Regina   vottis oma viimase  hingetombe 9.15 hommikul ja on teel kuhugi kus pole valu ja kannatust.  Tanan teid koiki toetuse, kallistuste, kirjade ning ilusate emailde eest. Regina oli  maailma kangem voitljeja…

WE miss her dearly.

Forever in our hearts

 

Armastame sind Kallis Regina

Vanemad postitused »