Kuidas läheb???

Keegi oluline emailis mulle ja kysis – “Kuidas läheb?” Mõtlesin siis et kirjutan nii nagu asjad tegelikult on.  Tihti tahavad kōik kuulda kuidas asjad tegelikult pole . Paljude jaoks on elu nagu yks suur roosa ōhupall , mis   on super kummist ehitatud ja torgi seda palju tahad, kuid katki ei lahe.

Kuid minu roosa ōhupall laks pauguga katki 28ndal mail 2004, kui REgina esimest korda  ajukasvajate kyysi jai..  Ja yks kord sa oled vähi saanud jääb see sind elulōpuni saatma☁✠  SEe pole ristiks kaelas mitte vaid patsiendile endale, vaid ka teda ymbritsevatele kallikestele.  Meie kõigi elud muutusid.  ME kõik pidime oma elu “kasvajate” ymber uuesti yles ehitama.   JA me harjusime selle kõigega niivõrd ära , et kasvajast sai meie 5es pereliige, keda me kartsime ja vihkasime ja armastasime kōik  segamisi.. MIKS armastasime , kysite? Ja see vastus on lihtne. Olen sellest ka varem kirjutanud. SEE avas meie kōigi silmad, elu suurema pildi suhtes- milleks pole MINA MINA MINA, vaid on …  MEIE….

Regina surmast on möödunud pea 9 kuud.  Tahaks öelda et on olnud lõbus, ja et oleme palju naernud, ja murec on meid lõpuks maha jatnud. Kuid see oleks ju maailma suurim vale minu poolt– MEIE POOLT.         Kõik need inimesed kes olid Regina elus enne, ta parimad sobrannad, sobrad, tuttavad, tutvused mis me sobitasime tanu REginale on meie elus edasi, ja ysna tihti pole see just kõige meeldivam  asi.  Need tublid inimesed kes aitasid Reginal naeratada , ajavad mind nyyd hoopis paeva lopuks nutma, sest tunnen väikest syyd, et ei suuda neile REGINAT anda.

Ajaga on lihtsam hakanud.  Kuid yleōhtused tunnipikkused nutumaratonid pole kuhugi kadunud. . Need on ja jäävad pikemaks ajaks. Ysna tihti kuulen oma kōrvus REgina kilkavat naeru, voi kujutan teda treppi pidi yles ronimas…

Yksōhtu, kui mulle lōpuks kohale jōudis et meie kodust saab varsti kellegi teise kodu,  jalutasin toast tuppa ..  ma ei tea kui pikalt ma igal ukselävel peatusin, mäletan vaid seda, et igasse tuppa sisse vaadates nägin teda pōrandal mängimas ja mulle otsa vaatamas.  Ja kui silmad korraks sulgesin, nägin ta elu alates teisest eluaastast kuni 10ndani…  IGAS meie toas, nurgas…  See tunne oli nii ebareaalne, need mälestused olind nii  selged nagu see kōik oleks alles eile juhtunud..  JA just sel hetkel sain ma aru , et mul on veel pikk tee käija paranemisele.

Ma ei tea kas ma kirjutasin sellest või mitte, kuid Gabriel on nii tubli.. Yks õhtu väljas palli mängides , peatus ta hetkeks ja ytles mulle, et kui me kolime, siis me peaks ostma paar sydame kujulist ōhupalli. Yhele peaksime peale kirjutama, et REGINA, me Kolime HIINA, ja teisele meie UUE aadressi HIINAS, ja  et need ikka REginani jōuaksid peaksime ōhupallidele kirjutama ka  TO HEAVEN🙂 ..

ōnneks olid mul päikeseprillid ees….  KUid väga hea mõte😀

Gabriel voib olla tais jäärapäisust, kuid temas on nii palju hoolivust ja armastust, ning vahel ma isegi kahtlen et ta on mu poeg… KUID kui ta risti pōiki oma tahtmist hakkab ajama, siis tean ,et YEAH, I AM HIS REAL MOMMY🙂

Ma vōin  öelda et ma olen elus🙂 Kuid emotsionaalselt olen ma ikka veel väga kadunud.. Loodan et leian enda varsti taaskord yles:) Kaua ma ikka nii ulun🙂

Armasatust teile🙂

7 thoughts on “Kuidas läheb???

  1. Trulla ütleb:

    Armastust teile kõigile seal kaugel! See oli nii hingeminev, mis sa siin kirjutasid. Ja ometi nii tõsi.

    Õhupallide mõte on igati hea mõte ju! Kindlasti tehke ära!

  2. sille ütleb:

    See oli nii hingeminev postitus! Te olete tegelikult ikka väga-väga tublid.

    Ja minu meelest ka on see õhupallide mõte armas.🙂
    Kõike ilusat teile!🙂

  3. kadri1 ütleb:

    Oj kui armas temast. Lapsed on nii targad ja armsad

  4. helle ütleb:

    Soovin sama, mis eelmisedki. Hoidke kokku! Regina ei kao teie elust kuhugi, aga õhupallidega on vaja tingimata teatada, et te kolite nüüd Hiinasse. Tingimata.
    Loodan teie elust edaspidi ka lugeda, kui te juba seal Hiinas olete…
    Kõike head!

  5. kukupai ütleb:

    Regina oli, on ja jääb Sinu ellu. Sa võid tema häält ja naeru oma mõtetes kuulda veel ka kahekümne, kolmekümne, viiekümne aasta pärast… Oleks imelik, kui see teisiti oleks. Aga praegu kohanete te kõik teistsuguse eluga, see võtab aega ja te olete isegi määratult tublid olnud…
    Õhupallide idee on super🙂

  6. ave ütleb:

    Ahhh,armastust sulle Miss Di!!!!

  7. caliwitch ütleb:

    Aitah teile kallid kommijad😀 Vahel on taitsa hea positiivsed vastukaja saada.😀 Annab hoogu kirjutamiseks juurde😀 ANnan teile teada millal me selle Ohupalli extravaganza teeme😀 Akki siis teie ka oma maailmanurgast lasete ROosad ohupallid taeva poole teele :D:D:D:D:D

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s