Ja nii ta siis saabuski. Sel aastal oli mul vinge voimalus osa saada sellest  Hiina Uue Aasta  tähistamisest. Poed olid täis igasugu träni majade kaunistamiseks, igal pool punased laternad rippumas, ning rahvas ärevil.  Hiina uus aasta   ja Kevade festivali tähistamine on yks suurimaid syndmusi siinkandis. inimesed saavad 15 päevase puhkuse, kõik veedavad aega oma peredega, ning inimesed seisid päevi rongi pileti sabas, et saaks võimalikult odavalt oma kodulinnadesse sõita.  Igal pool hiinas on yldine   CELEBRATION mode.   Hetkel on  Uue aasta kuues päev, ja iga õhtu vahime oma kodurõdult ikka veel tulevärke, mis vahepeal kestavad kuni kella kaheni öösel. Mind hoiatati, et need võivad kesta 15 päeva, nii et WELCOME SLEEP DEPRIVED DIANA to CHINA.

Nii nagu ka ylejäänud Pekingi elanikkond minnes kylastama oma koduseid, nii ka pakkisime meie oma kohvrid ja lendasime Nicki kodulinna Chongqingi provintsi, Wanzhou linna. Olen ka varem kirjeldanud,et  Wanzhou on mägede linn. Majad on mägedesse ehitatud, paljudel  majadel pole lihvte, ning    tänavatel jalutamine on tegelikult väga väsitav tegemine, muudkui roni yhest trepist yles, teisest alla, ja siis roni 11st kymnendale korrusele, ja siis alla. Hakkan aru saama miks  rahvas enamuse ajast väljas parkides veedab. Kes see ikka viitsib kogu aeg  yles alla treppe pidi ronida. Ah jah, väsimusele aitab kaasa ka see, et pidevalt peab sylitavate Hiinlaste eest  kuhugile hyppama, et ise yhe plärakaga pihta ei saa.

Wanzhou elu on hooopis  teistsugune Pekingi elust. Peking on ikkagi juba ka omamoodi Melting pot, mis on kaasajastumas. Wanzhou aga++ on  see EHTNE Hiina.   Sylitamist 100 korda rohkem, inimestel on hääl kõvem, ja privaatsust pole mõtet nõudagi. Niikuinii ei saa.  Ka väheke naljakas on minu jaoks see, et inimetel on omad väikesed kõlarid taskus, mis siis mängivad kõvasti muusikat.   Ja kui nad tahavad tantsida, siis panevad oma pisikese suitsupaki suuruse kõlari maha, ja hakkavad tantsima või laulma.  Ja kui tekkib sita häda, siis ronitakse põõsa alla ja tehakse see häda sinna ära.  Noh,  naturaalne väetis ikkagi. Äkki kasvab maaseest midagi välja peale seda väetamise protsessi, mida saab tänaval taaskord maha kaubelda.

Mis on minu jaoks veidike silmi suureks ajav on see, et talvel on väljas kyll miinuskraadid, kuid inimesed ei kasuta soojendust . Paljud raha kokku hoiu pärast, paljud, et nii on loodusele parem. Keegi peab ju  maailma eest ka hoolitsema, et see globaalne soojenemine kiiremini ära loppeks. Kuid tegelikult on nii, et suved on Wanzhous väga kuumad,  olen korra siin suvel käinud ja tean millest räägin.  California suvedega ei anna võrreldagi.. mitu korda kuumem on  wanzhous. Korterid on ehitatud nii, et hoiaksid selle sooja eemal. Hästi see kyll ei õnnestu, kuid koik on voimalikult kivine ja kylm tehtud.  Ja nii nad talviti siis kannatavadki selle kylma puhvaikadega, vati pykste,  ning  igasugu muude   magamis riideid meenutavate outfittidega ringi jalutades. Vahel on tunne nagu toimuks yks suur slumber party.   Kui nad ise on Happyd siis, mis mulgi yle jääb kui paks aluspesu selga, vati pyksid jalga ja puhvaika selga.  Elu missugune. Magatakse ka hästi paksude riietega.. Paljudel on KÜLL kodus mingi sooja puhur, kuid seda ei kasutata, kuna  kallis..

Sussidest. Sussid on Hiinlastele väga olulised. Majja sisenedes võtad saapad jalast, paned jalga esimese paari susse. Kui kööki lähed võtad toa sussid jalast ja paned jalga köögi sussid, Kui köögist välja astud vahetad sussid jälle ymber. Kui wcsse lähed paned wc ukse tagant wc sussid jalga, ja kui dushi alla lähed, siis paned dushi sussid jalga.  Miks–? Dushid on tavaliselt lenini jalaga yhes ruumis , potid yldjuhul korterites puuduvad, seda pole ka Wanzhous restoranides ja baarides.  Jah, olen siin omajagu kykitamist teinud. Pikapeale on vist ka see selgeks saanud. Kujutan kogu aeg ette, et olen metsas seenel ja nyyd siis ajan oma häda kuuse all……

aga jah,  dushi all käiakse siin sussidega. Ja poodides on sussid ikka väga kõva äri. Odavamad, ilusamad seda parem.

Toidust. Hiinlane sööb kõike. Teda ei huvita mis on toidus, peaasi et kõht täis ja meel hea.  Toit syyakse ära, keegi kedagi ei täna, ja minnakse oma teed.   Ma olen kyll toidu osas  väga salliv, kuid olen nyyd ettevaatlikuks muutunud. Yks õhtu käisime peale suuremat pidutsemist tuttavatega Street food putkasse, kus ka 60 teist hilist pidutsejat otsustasid syya. Action toimub ikkagi tänaval.  Ölle pudel ees, ja vyrtsikad Sichuani vyrtsidega yle vyrtsistatud liha  kebabid käes. Sichuani toit on spicy. Tai on selle kõige kõrval  sweet ja mild. Yhesõnaga, meie tuttav ka tellis mingi 30 erinevat snack pulgakest lihadega. Lihad saabusid. Maitsesin ka ja yritasin  aru saada mida ma söön. Yhekorraga võtsin siis ampsu mingit  liha. Mälusin seda paar sekundit suus ja sylitasin viisakalt laua alla (NORMAALNE TEGEVUS ).  Kui yritasin välja uurida mida ma nyyd siis sisse sõin , vastati mulle naeratades notsu ajud… WÄKKKKKK, tahtsin kohe hambaharja ja hambapastat… Maitse oli rõve, Ei oskagi seletada, lihtsalt halb maitse jäi suhu. Isegi need vyrtsid ei suutnud halba maitset mul mitu mitu tundi suust minema  vyrtsitada… Enam ei taha.  Teised meie tuttavad, aga haarasid järgmise notsu kehaosa, milleks oli  tagumiku augu ymbrus… ja snackisid seda edasi…  Ja ikka õlut peale…   MHMHM good…NOT.

Nyyd siis vaheke ka Uue aasta yritustest.   Kui aus olla, siis erilist suurt traditsiooni polegi peale söömise. Nii nagu Eesti Jõulude ajal, nii saab  siin rahvas kokku vana aasta Õhtul. Igal perel oma traditsioon.  Nicki pere sai kokku Restoranis  . Kui Nicki ema elus oli, siis Ta ema valmistas ette kõik hea ja parema, kuid peale ema surma, on ka nemad traditsioonidele selja pööranud. Vana aasta viimase päeva hommikul tegi nicki õe mees  spring rulle,  tofut, nuudleid, dumplinguid( noh, pelmeene),  keedumune. Lounaks sõime ka midagi head, ja ohtusook siis restoranis.  Uue aasta Esimese päeva hommikul valmistas Nicki õde seesami seemnete ja suhkruga täidetud jahu ja tärklise plönne.  See oli tavaliselt Nicki ema töö, kuid keegi pidi selle traditsiooni yle võtma ja Jinsong sai sellega suurepäraselt hakkama. maitse poolest need pole midagi erilist, kuid traditsioon on traditsioon.

Esimese paeva ohtuks valmistas Jinsongi abikaasa aga MAITSVA kuke yhepajatoidu,  tofu, mingisuguse  funguse, rohelise herne , Hiina vorsti  ja muude toitudega ohtusoog. SOime , jõime ja tuju oli hea. Ja kui aus olla, siis need 5 päeva mis ma siin olen olnud, ongi vaid toit, Sitchuan Mahjong, ootamine järgmist toidukorda ja siis taaskord Mahjong.  Lisan teile ka terve hunniku pilte .

Minu lemmik tegevus selle tähistamise ajal oli punaste ymbrikute jagamine lastele. Iga ymbrikus on kas siis , 200 voi 500 yuani. 300 ja 400 pole head summad jagamiseks, ja  selleparast seda summat ei tohi tavaliselt ymbrikusse panna. Lapsed siis jooksid  taiskasvanute juurest täiskasvanute juurde ja palusid kummardades ymbrike ,  tegid ka väikese etteaste  lootes sellega rohkem raha teenida. Gabriel sai kokku 2000 yuani. Lubas endale selle raha eest telefoni osta.  Kuid ka mulle meeldib see punaste ymbrikute jama. Miks teha mingeid mõttetuid kingitusi, kui saab anda raha, ja lapsed siis kas annavad selle emale isale ( tavaliselt nii tehaksegi) , voi siis Gabriel ostab endale selle eest ise midagi.  Kõik on rahul, ja õnnelikud  ning ei toimu mitte mingisugust hooplemist et mul parem kingitus kui sul, voi mitu kingitust sa said… Ja arutatakse kyll palju keegi raha sai, kuid see oleneb paljuski ka sellest palju on sugulasi , tuttavaid.

samuti vahtisime vana aasta õhtul telekat. Nagu seda tehakse ka Eestis. Täitsa võimas programm oli kokku pandud. Isegi mina vahtisin suu ammuli  . Akrobaadid,  tantsud, laulud, naljad,  teatri etendused. Nii lahe . Keelest ei saanud palju aru, kuid Hiinlased kasutavad oma kehakeelt hästi palju, ja tavaliselt pole sõnu vajagi et keelest aru saada.

Kogu selle 6 päeva jooksul mis ma Wanzhous olin võtsin kaalus juurde 4 kilo. JAH. Jalutasin nagu segane, kuid come on. Ärkad yles, toit , siis kohe lõuna, jälle toit.. Ja peale paaritunnist lõunasööki on aeg ennast õhtusöögiks valmis panna. Nii et .. Love handles on tagasi, ja nick naerab, et no nyyd pean vahemalt 2 tundi iga päev ratta otsas oma caloreid põletama.. whatever…

::::

Hetkel oleme taaskord Pekingis, ning Nicki ode, õemees, nende tytar, nicki vennanaine ning tema tytar on siin meie pool. Õnneks ei pea ma nendega igale poole kaasa minema. Nede Pekingi graafik on tihe. Lahkuvad meie korterist hommikul 9ksa ajal ja saabuvad koju kusagil 6 paiku õhtul.  Muidugi kokkan siin, ja yritan neid tutvustada meie fusion toiduga. Ja seni ajani on nad lisa nõudnud, mis  ytleb mulle taaskord+ Hiinlane on kõike sööja . Kuid kui ma näen tyhjasid taldrikud ja naeratusi, siis on ka minul hea meel 😀

This slideshow requires JavaScript.