… Laiskus lihtsalt surus peale. KUid , kui koik ausalt ara raakida, siis oli pisike moona periood, mis ikka veel kestab. Ytleme nii et “depression hurts”. Tegelikult pole asi nii hull, lihtsalt tylpimus on koigest. K O I G E S T .. Ykskoiksus, Pole tahtmine midagi teha. Lihtsalt eksisteerisin omas maailmas oma motetega monda aega. Mis on oluline, mis ma tahan, kui ma votan vastu teatud otsused , siis kuidas see puudutab koiki teisi pereliikmeid ja nii edasi. Hiinal on lihtsalt oskus mulle naha alla pugeda , ning mind muuta ykskoikseks , kylmaks, ja julmaks inimeseks. Olengi siin voidelnud teatud deemonitega pannud kokku mis on plussid USA poolel mis plussid on Eestis, ning mis plussid On Hiinas.. Hetkel on Hiina ++++ teistest yle Kuna Gabriel on siin 🙂 Mind lihtsalt hirmutab number 8… Nick hirmutab mind sellega, et peame olema siin veel kusagil 8 aastat. Ja ma ei tea ausalt oelda kas ma suudan.
Enne Hiina kolimist ma ei “vihanud Hiinat”, ja inimesi kes siin elavad. Tegelikult ma ei vihka ka nyyd, kuid on tekkinud TORGE nende suhtes. Mul on super haid Hiinlannast sobrannasid, KUID ka nemad on hiinast 8 -15 aastat eemal olnud, ning alles hiljuti tagasi tulnud, ning nad andsid ka mulle paris kova haalega teada, et nad loevad paevi mil siit taaskord minema saavad. Inimesed, toit, liiklus, kaubandus, KOIK on lihtsalt energiat soov.. Ning paeva loppedes tunnevad ka nemad, et OMAD inimesed lihtsalt imevad neid energiast tyhjaks. Alguses arvasin, et see on vaid minu probleem. Kuid nagu mulle teada anti, et SUCK it in, ja kannata ara… Hiinas oleme me koik hetkel vaid selleparast, et RAHA ON SIIN. Ja Rahal on tegelikult taitsa hea maitse, kui see on sul olemas 🙂
Oleme Nickiga raha teemadel paris mitu vihast vestlust maha pidaud. Oleme molemad Hobuse aastal syndinud ( 12 aastase vahega), ning molemad sarvilised( Jaar ja sonn). Ja kui me vaidlema hakkame, siis oleme molemad nelja kabjaga tugevalt maa peal, ja jagame” hoope “siia ja sinna, ja siis lopus laseme valja yhe suure BRRRRrrrrrrrrri. Ja siis taaskord on koik hasti. Yhesonaga, me kumbki arvame et meil on oigus, ja kumbki ei taha oma arvamust muuta, kuid lopuks oleme molemad, et tegelikult on meie molema jutus toetera sees, nyyd siis panema kaks erinevat teemat kokku ja saame yhe taiusliku lahenduse koigele.. Keeruline protsess. 🙂 Kuid it works for us 🙂
Samuti on see nadal yks vastikumaid nadalaid me elus tegelikult. 3 aastat tagasi September 20th kustus Regina elukyynal, ning ning me pidime oma elu kuidagi “adjustima’. Polnud lihtne protsess. Palju pisaraid, pettumust, tylisid, argumente, naeru, ja siis taaskord pettumisi, et miks teda pole siin.
Kuid Regina elu viimane nadal on raske minu jaoks selleparast, et see oli see aeg ma teadsin et me ei saa mitte kui midagi ta paastmiseks enam teha, ning pidime vaatama kuidas ta vaikselt sureb. Paev paevalt , muutus norgemaks, paev paevalt vajas ta rohkem valuvaigisteid. Me isegi ei saanud aru kas ta oli valudes voi mitte, Mul polnud aega muretseda oma tunnete parast, koik keerles Regina ymber, ja nyyd tagasi vaadates yritasin ma leida nii palju tegevust enda jaoks kui voimalik, sest kui ma oleks leidnud hetke maha istuda ning motelda mis tegelikult toimumas , siis ma oleks lihtsalt murdunud, ning mind sellest murdumisest oleks vaga keeruline valja aidata… See murdumine toimus paar aastat hiljem, kui ma julgesin avameelselt Nickiga sellest raakida. Kui see murdumine toimus, julgesin ma lopuks endale ja Nickile ka tunnistada, et ma pole julgenud onne tunda ja olla Onnelik, sest ma tundsin, ma polnud seda ara teeninud. Regina aga tahtis et me koik oleksime onnelikud, ja tunneksime onne. Ta andis meile alati teada kui onnelik ta oli, ja naeris, ja tantsis ja julges olla tema ise. Tegelikult on mul temalt NII palju ikka veel oppida…
jah.. Jargmisel nadalal aga on kaks “tahtpaeva” korraga 09/19/1999 Regina synnipaev ja 09/20/2009 Regina surma kolmas aastapaev. Ja siit kuni jouludeni on vaid BLAH aeg.. Sest ykskoik mis ma ka ei teeks tuletaks meelde kuidas me koike koos tegime. Damn, aeg aitab kyll asjadega paremini toime tulema, kuid teatud hetkel saabub kogu valu ja meeleheide tagasi. Ja ei oska kuidas olla… 😦
Jargmisel nadalal 09/19 kypsetame me Cupcakes vahukoore toppinguga, ja ma teen ka makaroni salatit ( Regina lemmik salat).
OH, god.. Im such an emotional wrack right now… 
Life Continues 
Pai! Kujutan natukene ette, mida sa Hiina koha pealt tunned. Mind väsitavad filipinod täpselt samamoodi, kuigi kodust välja minnes olen alati positiivselt meelestatud, tahan tagasi jõudes neile midagi kurjalt käratada (kui mitte rohkemat!). Samas see ilmselt pole pooltki see, mida sina tunned, kuna meil on iga kell võimalik uude kohta minna, sul aga 8 aastat veel… Muidugi kõik on nii muutlik, et sellest 8 aastast võib vabalt saada kaks aastat 🙂 Mina nutsin Pekingis peale kahte nädalat. Niiväga vihkasin seda melu ja rögastamist…
WHEWWW… Peking vorreldes Hangzhouga oli paradiis… Tahan tagasi 😉 Kuid jah.. i have to make it work just SIIN Hangzhous. Olen Nickile ka mitu korda ytlenud, et ma ei tea mis ma tegema peaksin, et kas voi veidikenegi positiivsem olla selle rahva ja maa suhtes.. Ta ytles.. MOTLE RAHA PEALE>.. oeh.. rolling my eyes 😉 Ja jah.. 8 aastat on pikk aeg. AInus valjapaas sellest oleks, kui Nick hetkel otsustaks et screw Vango, ja jataks oma baby seljataha, ning koliks tagasi USasse.. Voi kusagile mujale.. Kuid kahjuks ei nae seda juhtumas, kuna Ta on hiina riigi silmis “suur Tegija” ja austatud talent.. No, mis mul muud yle jaab kui olla ta sabarakk, ja joosta ykskoik kuhu tema laheb 😉 blah