Ma avastasin et mulle meeldib vaikus. Mulle meeldib aega veeta mu armsas varvilises kodus ja lihtsalt tegeleda endaga. Ma vaarin ju ka enda tahelepanu. Votsin endale vabatahtliku puhkuse koigest koigist . Tahtsin tegeleda vaid Gabrieli , Nicki ja Minuga, ja ma olen rahul et ma seda tegin. Ytlesin tuttavatele et arge mind kuulujuttudega pommitage, mind ei huvita millega su naaber hakkama sai, voi et oranz kyynelaki varv on vaga kole. Tahtsin avastada asju mis on minu jaoks oiged, mitte mis on teiste jaoks oiged 🙂 Avastasin, et mida rohkem ma kellegi teise stressist ja muredest kuulsin, seda rohkem olin ka ise stressis. Ma olen muretseja ja muretsen kogu aeg. vahel kyll ei naita seda valja, kuid muretsen. Yhesonaga. OLIN puhkusel, kuid ykskord saab koik hea otsa 🙂
Olen selle viimase 5 kuuga “suuremaks” kasvanud. Mentaalselt. Palju on minu jaoks selgeks saanud. Olen avastanud asju mida ma pole varem suutnud avastada. Olen taas taevast sinisemana hakanud nagema, markan taevas pilvi ja nende kujusid. Olen taas markama hakanud KUud ja kui ilus ning ymmargune see ikka on. Olen markama hakanud seda ,et mul on maailma parim abikaasa, kellest kyl moni aeg tagasi 100% lahku kasvasin, kuid nyyd oleme tas yksteist leidnud, ja see “bond” meie vahel on tugevamast tugevam. Olen marganud, et suudan taluda ta ” halvemaid” kylgi, mis minu jaoks varem talumatud olid. Tean miks . Arvan et ka teie teata miks. Mul on rohkem kannatust Gabrieli suhtes ja ei “kylva” teda enam asjadega yle kui tunnen et olen midagi v alesti teinud. ( varem kui koik aeg Reginale oli suunatud, siis ostsime ikka Gabrielile asju, et teda vahekenegi paremini tundma panna..
Kylvame nyyd Gabrieli yle tahelepanuga mis talle kyll alati ei meeldi, kuid ta naudib seda :):) Hea on teda naeratamas ja naermas naha. 🙂
Palju on vahel toimunud… Palju…. Veel rohkem on pisaraid valatud, ja neid tuleb veel ja veel ja veel. Pisarad on ilusad kui need on oigete asjade ja pohjuste parast valatud. Ja iga paev kasvan ma tugevamaks ning olen rohkem ” aware” miks ma nutan. voi miks ma kurb olen. .. Ja nyyd siis nii…
Sel aastal saab 9 aastat ajast mil me ostsime SELLE maja kus me elame. Kus molemad meie lapsed on yles kasvanud on ja enamus olulisi otsuseid on vastu voetud. Ja meie viimane oluline otsus on selline et.. ET kolime MAX kaheks aastaks Hiina… Pekingisse… Teen seda MEIE parast. Nicki ja MINU:) Ytlesin Nickile et kui kahe aasta ja yhe paeva parast me pole tagasi koju kolinud, siis ma pakin oma yks , kaks, kolm…… kymme kohvrit ja kolin Gabrieliga tagasi.. Ja Nick oli nous. Tean et kahe aastaga voib palju muutuda, kuid need on minu tahtmised. Ja Nick saab sellest aru. ka tema tahab max kahe aata parast Usas tagasi olla. ja LOPUKS SIIN ELADA, sest viimased 5 aastat on ta tegelikult 2, 5 aastat Hiinas veetnud :).. Pole ime et me olime vahepeal yksteist nous “maha matma ” 🙂
Kuid elu on elamiseks. ELu on selleks et sellest voimaluste piires koik votta, ja me oleme seda teinud 🙂 Kuid best is yet to come :):):):)