Mu elu on perfektsusest kaugel. Väga kaugel- Ei arka ma hommikul yles soeng peas ja 10 kihti meiki näos. Gaasipliit ei valmista mulle automaatselt hommikusööki ja iga päev ei möödu naeratus näol.. KUID ma arvan et tänu Helena Eelrannale Fookus Kirjastusest saime me millegi vaga effektse/perfektse/ ilusaga hakkama.
KUUD tagasi, isegi vist aasta tagasi Kui Regina veel elus oli, sain ma kelleltki Helenalt emaili et blahblahblah, et tahab midagi kirjutada ja ma ausalt ei pooranud sellele isegi tahelepanu suuremalt, et arvasin taas et kindlasti mingi ajalehe tegelane kusagilt Eestist tahab sydantlohestavat artiklit ( poorasin ara nii monegi ajakirjaniku soovi Reginast artikkel kirjutada)… JA millegi parast ma andsin talle nousoleku , isegi teadmatta mille kelle jaoks ta seda ” teost ” kirjutama hakkab. KUI AUS OLLA ma unustasin isegi ta nime 5ks minutiks.. JA KUI EESTI Ekspressis Ilmus Reginast artikkel ilma minu loata , meenus mulle Miss Eelrand… Kuid kui nagin et Eelrand polnud artikli autor langes kivi sydamelt… Olin selle EE ekspressi artikkli peale vihane, kuid mis mul muud yle jai , kui ennast ara kasutatuna tunda. Life must go on. REgina situatsioon tol hetkel oli tollel hetkel juba vaga halb, ja mul polnud aega mingi tyhise artikli parast endast valja minna.. Tanan koiki neid kes mulle tol hetkel toeks olid……
Peale Regina surma kontakteerus Miss Eelrand uuesti ja Raamat Regina elust ning meie pere elust olust Regina ymber hakkas valmima. Kuna H. elab Hispaanias, siis kahjuks ei saanud me asju kohvitassi taga arutada ja minu peatuspunktiks paar korda paevas oli G mail. Ta luges labi mu blogid, pani kirja mis vaja, kysis minult mustmiljon kysimust ja kirjutas sellest kokku yhe ilusa Raamatu…. Iga emaili mis ma talle kirjutasin toimus pisarate saatel, sest pidin labi elama taaskord koik need tunded, situatsioonid. KUID samas iga pisarat saatis ka naeratus, sest ma OLEN uhke et olen REGINA EMA. Ja Regina oli meie kangelanna, meie au ja uhkus…
Kui nyyd teil monel tekkib kysimus, et noh, millal minust siis miljonääääääääääär saab, siis vastus sihuke… Ma tegelikult juba paberitel olengi… noh.. Nicki palk on 175 00 dollarit aastas, heheh… Kuid KUi teid huvitab, kas ma ka kasumit saan Raamatu labimyygist — siis vastus on– Ma loodan et sellest saab Kasu yks Eesti lastehaigla. Arutasime et Kōik tulud lahevad Tallinna Lastehaiglale keemiaravimite ostmiseks. Minule jaab vaid room teada et vähihaigeid lapsi on aidatud ka väljaspool USAt….
Raamat peaks ilmuma kusagil septembris– H. Mainis et Lahe oleks kui Regina SYnnipaeval ilmuks ( 09/19) .. Kuid vaatame mis saab. Loodan vaid et Raamat myyb. MA ei ootagi seda et RAHVAS ARMASTAKS seda ja yhineks 100% mis ma motlesin, voi tundsin, voi ei tundnud. Oluline on see, MA saan aidata… Kuidagigigigigi.
Meie maja on ikka myygis… IKKA… Gabriel kolib 25ndal Juulil Pekingisse. Me anname koik majas olevad asjad ara- jatan alles vaid yhe madratsi, teleka ja taldriku enda jaoks– OH, veiniklaasi kah … Ja myyn siis oma trooni otsast maja.. Tegelikult teevad selle too maaklerid ara, aga noh, 😉 Ma ka ei tea mis saab…..
Raakimisteni.
Life Continues 